Berliin - reisimuljeid

TUTVUSTUS

ehk meenutusi kevadisest Berliini reisist.

Kirja pani Marek Lill (marek.lill@meelis.ee)

ja pilte tegi ka

Berliin on minu linn. Võin võtta sinna suuna suvalisel ajal või ajendil, seal on kodune, samas alati uus ja huvitav. Viimane kord tekkis juba lennukist välja astudes tunne, et võiksin hõigata berliinlastele tervituseks: "Ich bin ein Berliner!", nagu tegi seda 1963 aastal John F. Kennedy, kui ta lohutas sõjast räsitud ja 1961. aastal tervelt 28 aastaks üksteisest müüriga eraldatud berliinlasi.
Minu seekordse külastuse põhjuseks proosaline vajadus tuulutada end pikast põhjamaa talvest ja rutiinsest kontoritööst, seega mõeldud-tehtud – võtsin aprilli lõpus meie tublist reisibüroost soodsa ja heade lennuaegadega AirBalticu lennu, lisasin sellele mugava asukoha ja söödava hinnaga hotelli ning vähem kui nädala pärast olin kohal.
Berliinis on peaaegu kõik lihtne. Esimene lihtne asi on enese transportimine Tegeli lennujaamast kesklinna, liinibussid käivad iga paari minuti tagant ja umbes veerand tunni pärast võid maha astuda näiteks Alexanderplatzil (pildil). Nii ma seekord tegingi ning kuna seal oli püsti seatud muusikaga lava, mida ääristasid suitsevate vorstipannidega õlletelgid, siis lubasin endale sissejuhatuseks pikema jututa kannu suurepärast Berliner Pilsnerit ja ühe bratwursti (vorst saia vahel: ainult kui hot dogi puhul on vorst saiaga paralleelselt, siis sakslased panevad üldjuhul millegipärast wursti saia suhtes risti). Berliinlased oskavad elu nautida – kuigi on neljapäeva ennelõuna, istuvad igas vanuses inimesed mõnusalt õllekannu või kohvitassi taga ja sumin käib. Tööd tehakse korralikult ja saksa täpsusega, kuid kuidagi mõnusalt - keegi justkui liigselt, higimull otsa ees, oma naba paigast ära ei venita. Tipptunnilgi on supermarketites järjekord harva pikem kui paar inimest, nii noored kui vanad kassateenindajad viskavad nalja ja on väärikad. Ilmselt saavad ka palka täiesti normaalselt, seega paralleel meie kaubanduskettidega tundub mitmeski mõttes diametraalne. Eriti väärt aeg berliinlaste jaoks on puhkepäeva hommikupoolik, kui võetakse mõnusalt aega ja istutakse pere või sõpradega mõnda kohvikusse või bäckereisse pikale frühstückile. Soositumad hommikusöögikohad on sedavõrd populaarsed, et neisse soovitatakse laud kinni panna juba tublisti varem. Berliinlaste õhtustest tegemistest tuleb ehk juttu hiljem :).
Hotell asus seekord Prenzlauer Berg linnaosas ehk endises Ida-Berliinis. Tänapäeval ei tasu Ida-Berliini sugugi peljata, 20 aastat taasühinemisest on möödas ja sakslased on teinud nõukogude poole ühendamisel Lääne-Berliiniga tubli tööd. Nüüdseks on seal ka kohalikel elamine prestiižne (lääneberliinlastest yuppied, kes siia kolinud, kasutavad tihti nimetust Prenzlberg) ja sinnakanti on kolinud ka arvestatav hulk restorane, pubisid, baare ja ööklubisid. Ilm juhtus olema päikseline ja 22 kraadi soe ja kuigi hotell jäi mõne metroopeatuse jagu kaartide pealt välja, otsustasin sinna jalutades orienteeruda, tee peal Friedrichshaini linnaosaga tutvudes ja mõneks pausiks kohvikutes-bistroodes jalga puhates. Teele jäid elava seltsieluga Kollowitzplatz, mitmekesise ajalooga protestantlik Zionskirche, vana Juudi kalmistu ja üks vähestest 1938. Kristallöö ajal terveks jäänud sünagooge Rykestrassel. Tee peal türklaste bistroos üks priske döner ja suur Berliner Kindl (ehk Berliini Laps – teine väärt kohalikest õlledest) – kokku 4 eurot. Hinnad on Berliinis üldse omaette keeruline mõistatus aga sellest pisut hiljem. Türklasi on selles linnas siiamaani umbes 200 tuhat. Neid tuli lihttöölistena 1960ndatel, nüüdseks on nad kohanenud, oma kogukondi loonud ning paljud tunnevad end põlistverd berliinlastena, ometi on integreerumine sakslastega läinud üsna vaevaliselt ja rahvuslikud pinged kohati suured. Edasi viis kilomeetrit jalutuskäiku väikeste peatustega mööda kenasid alleesid, check-in ja et esimene mitte üle pingutada, veetsin kena õhtupooliku oma linnaosa ja selle lokaalidega kurssi viies.
Järgmiseks päevaks oli plaanis tavapärane kohustuslik turisti jalutuskäik Berliini vaatamisväärsuste epitsentris. Niisiis metrooga Potsdamer Platzile, millest on tänapäeval kujunenud uue Berliini meelelahutuskeskus. Kui teil on isu vaadata filmi 17 ekraaniga Cinemaxxis või Sony kompanii peakorteris, arhitektuuriimes Sony Centeris, nautida mõnd näitust või väljapanekut Kinamathekis, siis seadke oma sammud siia. Siit natuke edasi ja ette jääb moodsa telke meenutava arhitektuuriga Kulturforum – muuseumide, raamatukogude ja kontsertsaalide superkompleks. Siin resideerub ka kuulsa austerlase Herbert von Karajani vaimus Berliini Filharmooniaorkester – üks maailma parimatest, mida mul kahjuks vakantsi puudumisel seekord külastada ei õnnestunud. Siit mööda Ebertstrasset ülespoole liikudes kohtate Tiergarteni idaservas veidrat tumehalli ruudukujulist betoonist kasti, millel seinas vaid üks umbes 30 x 30 sentrimeetrine auk. Sellest uudishimulikult sisse vaadates näete mustvalget filmi kahest suudlevast ja teineteist silitavast-hellitavast meeskodanikust – see on mälestusmärk omaaegsele natside vägivallatsemisele homoseksuaalsete isikute suhtes. Ümber pöörates silmate üle tänava mastaapset maa-ala juba sadade-sadade suurte ja erikõrguste betoonist hallide kastidega, millede vahel moodustuvad labürindina justkui pikad tänavad. Nendel ristkülikutel aknaid ei ole. See plats on järjekordne Saksa rahva süümepitsat oma antisemitistlikule ajalooperioodile ehk imposantne holokausti mälestusmärk. Torkab teravalt silma, et sakslased raputavad endale endiselt igal sammul tuhka pähe II Maailmasõjas kordasaadetu pärast. Minu isiklik arvamus on, et pole enam ammu vaja, aitab küll, ajalugu ümber ei kirjuta, kuid teatud teemad on siin siiski veel vägagi tabu. Seda enam, et teise osapoole (võitjate üle kohut ei mõisteta, sic!) kuritegudest Euroopas ja naabrite juures maailm justkui eriti ei räägi. Aga lähme meie edasi. Siit natuke veel ülespoole astudes paistab juba turistide kohustuslik vaatamisväärsus Brandenburger Tor (ehk värav, pildil) ja võimas Reichstag (Riigipäev), millesse Saksamaa parlament kolis Bonnist tagasi alles 1999. aastal. Kui siit veel läbi Berliini suurima roheala Tiergarteni pargi mõni kilomeeter lääne poole astuda, saab imetleda päikeses kiiskavat imekaunist Siegessäulet – 62 meetri kõrgust Võidusammast 1864. aasta Preisi võidu auks Taani üle, millele lisati pärast Austria ja Prantsusmaa alistamist tippu 35-tonnine kullatud võidujumalatar Victoria skulptuur. Sel hetkel aga juba kurk kuivas ja loomaaia külastamiseks energiat ei jätkunud, mistõttu tuli otsida varjuline ja massiivse puitmööbliga mõnus bierstube, kus lubada endale paar kannu ja üks korralik schnitzel. Kes pole käinud ning omab umbes poolt päeva vaba aega, siis Berliini 1844. aastal startinud loomaaed tasub kindlasti vaatamist – hiidpandad, India elevandid, kaelkirjakud jt, ühtekokku poolteist tuhat liiki ja 15 tuhat isendit, lisaks mitmekesine ja põnev ehituslik inter-, eksterjöör. Tiergarteni pargist veel selline morn fakt, et pärast II Maailmasõda olid berliinlased nii külmas ja näljas, et langetasid kütteks pea kõik sellel 200 hektaril asuva pargi puud ja kündsid peenrateks kõik muruplatsid, et köögivilju kasvatada. Kas on kultuurist juba pea uimane? Liiga vara, sest kuigi linn on elanud üle raskeid aegu, leidub ajaloolist kultuuri siin veel küll ja küll, igas linnaosas ja igat sorti – muuseumid, galeriid, väikesed teatrid, ehitised, platsid, pargid, kirikud jpm.
Mina võtsin suuna Berliini esindusallee Unter den Lindeni poole. Kuigi aprilli lõpp ja pärnade õitsemiseni mõni kuu aega, meenusid berliinlase Marlene Dietrichi laulusõnad: "Kuni õitsevad pärnad Unter den Lindenil, jääb Berliin ikka Berliiniks". Kunagisel Preisimaa kõige olulisemal tänaval on ajaloolised hooned – St. Hedwigs`katedraal, Staatsoper, Saksamaa ajaloomuuseum, Humboldti ülikool, Ooperipalee jt - kõik eeskujulikult restaureeritud. Sellel alleel leidub arvukalt mõnusaid kohvikuid ja fancy'sid restorane, nagu kahjuks ka turiste, kellede arvukus võib mingil hetkel tüütuks minna. Aga pole probleemi, üle Spree jõe viiva silla Fernsehturm teletorni poole ja olukord rahuneb. Teletornis on 203 meetri kõrgusel baaris mõnus nautida terve Berliini vaadet koos väikese U-Boot kokteiliga. Aga aitab, kilometraaž oli juba üle 20 – metrooga tagasi hotelli, all pizzerias üks Diavolo koos veiniga, alt poest läbi ja puhkama. Toidukorv tundus juba ostuhetkel kahtlaselt soodne ja toas poetšekki uurides jooksutasid hinnad emaplaadi korralikult kokku – erinevatest korralikest õllemarkidest kõige odavam õlu 23 senti 0,5 pudel (kõige kallim 59 senti), banaanikilo alla 1 euro, šokolaadid, pähklid, juust ja kõik muu ka meie hindadest üksjagu odavamad. Samuti väljas söömine, mida kohalikud igapäevaselt aktiivselt praktiseerivad – lihtsates kohtades normaalne kõhutäis koos jookidega 5-10 eurot kord. Transpordist: takso on umbes samas hinnas kui meil, ühistranspordipilet € 2,60, mis kehtib 2 tundi U-Bahnis (metroos), S-Bahnis (rongis), bussides ja trammides. Ilmselt saab päeva- või nädala pileti soodsamalt, ei viitsinud seekord uurida. Kohapealne info räägib, et kinnisvara ja muu sellega seonduv olevat umbes Eestiga samas suurusjärgus, minu hotellituba (4*, ühene hommikusöögiga) oli ca 40 eurot öö. Noh ja reisimine – massiivne valik komplektis odavate pakkumistega. Kuna keskmine palk ei ole neil mitte meiesarnaselt 1000 eurot bruto vaid 2000+ eurot neto, siis polee pahaa, peaks mainima. Mismoodi Helmuthid ja Helgad kõik selle saavutavad, jääb mõnevõrra ebaselgeks. Niipalju siis hindadest. Kas tekkis tunne, nagu oleksite jalaga tagumikku saanud? Pole hullu, sõitke siia ja nautige :).
Niisiis väike patareide laadimine, vedelal kujul kasvuhormooni manustamine hotellitoas ja aeg minna reede õhtul uurima kohalikku ööelu. Metrooga Ostkreutzi ja sealt jalgsi edasi. Kohalikul pidutsemisel on paar eripära: ööklubi uksi ei avata üldjuhul enne keskööd, pidu käib igal õhtul ja populaarsemates kohtades on üldiselt üsna karm door policy (ehk nägude kontroll). Niisiis jäi Salon Zur Wilden Renate, mis avas uksed umbes pool üks öösel. Seni on mõistlik telekast poksi vaadata, kohalikega sigaretisuitsuses baaris õlut rüübata ja dartsi mängida üle tee asuvas nurgabaaris. Huvitav, et kui meil euronõudeid punktuaalselt järgitakse, siis seal suitsetatakse öösiti paljudes baarides ja ööklubides vabalt (seda oli hommikuti toas riidekappi avades tunda :)). Ka õlut rüübatakse tänaval ja mujal avalikus ruumis nagu vett ja kedagi ei koti. Ahah, siis see uksepoliitika ka – ei tasu kohale minna suurtes gruppides, turistinäoga, ilmselt purjus, kallite firmariietega relvastatult jne – tätoveeritud jõulise bounceri silm tabab selle ära ja suure tõenäosusega ei lasta teid Paul&Shark pulloveris, EA kulliga nokamüts kuklas ja Cavalli p**ekotike puusal sisse, viidates guest listile või üldjuhul üldse mitte millelegi :) Ühesõnaga ei taheta paremates ja alternatiivsemates kohtades kohalikele residentidele kiibitsejate näol ebameeldivust tekitada. Öö Metsiku Renata juures on vaba, überlahe ja irreaalne kogemus. Vana sopiline, mitmekorruseline, käikude ja kitsaste treppidega hoone koos suure aiaga, milles suur kiikuv paat ja elav lõke. Poolpaljad hipid ja kitarri saatel laulud. Erinevad DJ'd deep housest kuni kaasaegse popi miksideni, põnevad bändid, vabameelne rahvas ja üldine õõtsumine-kulgemine hommikuni. Mina lahkusin poole kuue paiku ja siis pidu eriti veel raugemise märke ei ilmutanud. Igatahes range soovitus külastada nagu ka järgmise õhtu sarnase kontseptsiooniga kohta Sisyphos'st sealsamas lähedal, üle jõe, kilomeeter eemal. Kit Kat Club Berlin Mitte's oma nihkes hedonistlike eripäradega jäägu kindlasti juba kogenenuma klubikülastaja mängumaaks :).
Väike puhkus ja järgmine päev. Halensee metroopeatusesse Charlottenburgis ja jalgsimatk läänest itta, kokku ca 4 km, läbi elegantse ja luksusliku Kurfürstendammi. Sellel uhkel puiesteel, mis 16 sajandil oli vaid ülikute teerada residentsist jahimajja, näeb ülikalleid butiike, hotelle, restorane, nende ees Ferrarisid, nende sees džentelmene kelle nime ees tiitel Von, Dr või miks mitte ka Phd ning daame kahekordse arvuna karaatides väljendatud kalliskividega. Kõige huvitavam ootab tänava lõpus - see on Kaiser Wilhelm Gedächtnis Kirche, mis pommitati II Maailmasõja ajal puruks ja mistõttu selle torn (varem 113, nüüd 63 meetrit) on poolik. Berliinlased kutsuvad seda auguga hambaks. Linnavalitsus tahtis turvalisuskaalutlustel kiriku lammutada, kuid tublid berliinlased olid vastu ning korraldasid säilitamise toetuseks referendumi. Kirik jäi, mälestusena sõjaõudustest ja selle kõrvale ehitati ka uus modernne kirik, kus peetakse nüüdisajal usutalitusi. Tasub vaatamist nii seest kui väljast.
Pärastlõunal viis rong mind juba Spandausse, mille elanikke peavad vanad berliinlased maakateks. Tegelikult asjata, sest Spandau on vanem, olles linn juba 60 aastat enne Berliini ja liitus viimasega alles 1920. aastal. Veel praegugi eristavad spandaulased ennast, öeldes naabrimehele "Fritz, lähme Berliini" :). Igatahes vanalinn on seal vahva ja armas, keskplatsil käis laupäevane pidu, bänd mängis, šlaagrid kõlasid, õlu voolas ja wurst küpses.
Oli aeg sealmaal, et edasi liikuda Olümpiastaadioni poole, kus Berliini jalgpalli au ja uhkus Hertha mängis kõrgliigamängu Braunschweigi Eintrachtiga. Isegi, kui teil spordigenoom puudub, tasub seda Hitleri 1936. Olümpiamängudeks valminud tüüpilist natsiperioodi arhitektuuriimet külastada. Sakslaste jaoks on jalgpall justkui teine usk ja sellel 75 000 huvilist mahutaval staadionil saate elamuse igal juhul. Kindel soovitus on pilet võimalikult mitu päeva varem netist ära võtta ja kohale minna juba paar tundi enne mängu algust, saamaks osa kogu show'st ja melust, mis seal ümberringi toimub. Seda ka, et kodumeeskond võitis 2:0, pärast S-Bahnis laulud kõlasid ja õllepudelid kõlisesid. Õhtul tänavakohvikus tänavapilti silmitsedes ja aega parajaks timmides tundus miskit olevat justkui valesti. Siis jõudis kohale, et kalleid autosid tänavapildis eriti silma ei hakka, neid on, kuid vastavates piirkondades ja üsna vähesel määral. Sama lugu ka silmatorkavate (firma)riiete ja -aksessuaaridega inimeste küljes. Berliinlane on lihtne inimene – eelistab metrood või sõidab tavalise autoga ja käib lihtsalt ja mugavalt, samas moekalt ja odavalt riides. Ilmselt on siis elu väärtushinnangud mujale lokaliseeritud :) Ahjaa, jalgratas on meeletult populaarne, neid saab ka turist soovi korral päevaks suvalisest punktist 10 euro eest rentida ja pärast kuhugile sarnasesse kohta tagastada.
Pühapäeva ennelõunal suund kohalike boheemlaste, kunstnike, kirjanike, muusikute, hipide ja lihtsalt skvotterite linnaossa Kreutzbergi. Nagu koju oleks jõudnud :) Seal jõlgub alati palju lahedaid ja erilisi tüüpe ringi. Üks näide. Tellisin joogi ja võtsin istet suvalisel pingil mingi baari ees. Ei läinud palju aega, kui minu seltskonnaga liitsid ennast paar tegelast: marokolasest gay-hipi ja kohalik junkie, kes pikema jututa ja kivinäoga pläru vana hea rohelisega põlema pani. Maroko mees, kuuldes, et olen pärit Eestist, kurtis, et siin oli hiljuti elanud üks eestlasest hipi, keda aga viimasel ajal kahjuks näha ei olevat olnud. Mõnusa vestluse käigus saabus dressipükstes, pintsakus ja paljajalu järjekordne külmetav kunstnik, pappkast kaenla all, mille ta sealsamas kohe kogemata maha pillas. Karbist pudenes tänavale laiali kabenuppe, mänguasju, mängukaarte jm. spämmi. Mees ei teinud sellest suuremat asja, umbes viie minuti pärast võttis maast ühe kaardi (meie Eesti Mängu sarnane, veereta täringut ja vasta) ja küsis küsimuse: "Die Haupstadt Finnland?" Olin vait, Maroko mees minu kõrval mõtles, silmad ninajuurel koos, minutikese ja vastas laisalt venitades: "Helsinki", mille peale tuli ümbruskonnast tunnustav mõmin. Et koht pandi vahepeal kinni, siis kutsus Maroko mees mind järgmisesse baari, kuid kuna ka see oli kinni, siis liikusin edasi oma teed. Kui sealkandis juba olete, jalutage igal juhul läbi jupi endise piiriületuspunkti Checkpoint Charlie juures säilitatud Berliini müürist, mis kuigi aegade jooksul sakslastele palju meelehärmi valmistanud (ja millest ülesaamise katsetel, näiteks ka kuumaõhupallidega, hukkus sadu idaberliinlasi), on nüüdseks rahvusvaheliste kunstnike poolt muljetavaldavate maalidega kaetud. Brežnev Honeckeri suudlemas jt. poliitsõnumeid kandvad kenad suureformaadilised teosed. Kunagine Lääne-Berliini linnapea Willy Brandt ütles nõukogude võimu poolt 1961. aastal Berliini müüri ehitamist kommenteerides julgustavalt oma masendunud kodanikele: "Berliin elab selle üle!" ja kui 1989 müür langes, läksidki ta sõnad täide.
Niisiis pühapäeva õhtu ja Deutsche Oper Bismarckstrassel. Kuigi mina seekord ei jõudnud, siis kui Charlottenburgi satute, ärge jätke mingil juhul vahele Schloss Charlottenburgi, Preisimaa keiser Friedrich III lese suveresidentsi, mis on praeguseks põhjalikult renoveeritud ning väga ilus ja luksuslik kõigi oma galeriide, lossikabeli, teepaviljoni, villade, uusklassitsistlikus stiilis Hohenzollernite mausoleumi, Friedrich Suure ratsamonumendi ja algselt barokkstiilis rajatud, kuid nüüdseks inglisepäraseks maastikupargiks restaureeritud lossiaiaga.
La Traviata Deutsche Operis, mis ongi spetsialiseerunud Itaalia ja Saksa klassikale, oli nii orkestraalselt kui vokaalidelt (eriti Violetta) võimas. Piletid soovitan võtta enne reisi internetist, parimad kohad on parteris, ka parteriloož ja esimene rõdu on täitsa okei. Dresscode pärast (et mitte võtta puhkusele ülikonda kaasa) ei tasu sugugi muretseda. Külastajate riietus on seal äärest äärde, st. mustast smokingust kuni lühikeste püksteni. Mina külastasin teksastes, tennistes ja pükste peal casual särgiga, see pole probleem. Probleem on see, kui jätate vaheajal maitsmata restorani puhvetis pakutava võrratu külma kuiva Binger Riesling trockeni.
Juba eelviimane päev. Otsustasin vaadata veel elu Berliini äärealadel, võtsin rongi ja sõitsin Köpenicki, mis olles juba ajalooliselt berliinlaste armastatud puhkekoht, näib linna suurima järve Müggelsee ääres justkui omaette väikese külakesena. Seal on miniatuurne, kuid armas vanalinn, jalutamiseks kenad pargid, järverandades võib supelda, järvel sõita veesõidukitega. Priske Wienerschnitzel ja weissbier kohalikus tänavarestoranis ning saabus aeg liikuda An der alten Försterei-staadioni poole, kus kell 9 õhtul algamas tugevuselt teise Bundesliga jalgpallikohtumine Union Berlin-Kaiserslautern. Politseid ja sõjaväge oli mängueelselt linna koondatud muljetavaldav hulk. Siin on staadion väiksem ja fiiling kodusem kui Hertha (aka Die Alte Dame) suurel areenil. Olin päeval kohusetundlikult varustanud ennast fännipoest kohaliku meeskonna nokamütsiga, kuid koostöös turvameestega libastusin lihtsa koha peal ja tegin väikese, kuid olulise vea, sattudes Kaiserslauterni fännisektorisse. Need jeekimid õigustasid oma hüüdnime Die Roten Teufel (Punased Kuradid) täielikult, olles ühed fanaatilisemad ja pöörasemad, keda minu silm erinevatel maailma staadionitel näinud. Paar korda läksid lausa omavahel karvupidi kokku. Pilet oli sisenemisel katki rebitud ja taganeda ei olnud enam kusagile, seega tuli vaikselt oma nokamüts põue pista ja emotsioone talitseda :). Mäng jäi muide 1:1, õnneks :)
Koitis viimane päev: jalutuskäik veel Mitte linnaosas ja metrooga Schönebergi, mis meenutab oma rahulikkuse, elegantsete kohvikute, restoranide ja hoonetega Charlottenburgi linnaosa. Rathaus Schöneberg tasub oma silmaga seal üle vaadata - see ongi sama raekoda, mille trepilt Kennedy oma kuulsa lause liitlaste poolt berliinlastele julgustamiseks maha hõikas. Veel aega parajaks tehes ja lennujaama bussi oodates paar Berlinerit istudes purskkaevu kivist äärel, Konrad Adenauerplatzil ja ongi aeg tulla koju. Et naasta õige pea taas Berliini, sest "Ich bin ein Berliner!".

Ahjaa, just meenus veel kaks lõbusat seika tagasilennult, täielik deja vu. Berlin-Riga lennul maandus minu kõrvale 21 ritta istuma minu täielik teisik, ainult 20 aastat noorem – 195 pikk, kõhn, näos domineeriva ninaga, samamoodi riides (teksad, triiksärk, millel varrukad üles keeratud pükste peal, tennised), sarnane sassoon ja ipod. Esialgu tüübiga jutuks ei läinud, kuid kui Riia-Tallinn lennul sama tegelane jälle 19 reas oma koha leides minu kõrval istet võttis, kaardus mõlemal spontaanselt kriips kõrvuni. Ja kui alter ego siis veel ümbrisest sama marki e-lugeri nagu mul (Kobo Glo) välja kraamis, hakkasime rääkima. Selgus, et oli käinud Berliinis lihtsalt niisama ... lõbutsemas. No, mida muud olekski võinud arvata :).

Lõpuks üks lugejaküsimus. Nimetage palun kuulsaid berliinlasi, keda teate? . . . Ei teadnudki kedagi?!

Aga Robert Koch, Felix Mendelssohn-Bartholdy, vennad Grimmid, Georg Wilhelm Hegel, Albert Einstein, Herbert von Karajan, Marlene Dietrich, Bertold Brecht, Theodor Fontane ja paljud teised ??

Tähendab, et tuleb ikka ise kohale tulla :) Mainor Meelis aitab. Seniks aga Auf Wiedersehen!

P.S. Pildid on tehtud fööniga, sest teate ju küll, et tripin tavaliselt käsipagasiga ja eksploorin käed taskus, mistõttu peegelkaamera ei saa kaasa :) Andke andeks , kui saate ja ärge kõvasti lööge kritiseerige.  Pilte näete SIIT

* Kasutatud abimaterjal: DK Berlin Top 10